Vabadussõjalased, “vapsid” ja vaikiv ajastu
Jüri Toomepuu ettekanne Chicago Eesti Majas 19. aprillil 2009
I. Sissejuhatus
Isamaa ilu hoieldes!
Inimese kõige tähtsam ja õilsam kohustus on kaitsta oma peret, kodu, rahvast ja maad vaenlase vastu, kes tahab neid hävitada või vallutada. Evolutsiooni käigus püsima jäänud rahvad on need, kes on olnud valmis röövijate ja tapjate vastu kaitsma mitte ainult oma kodu ja põlluandi, vaid ka oma kaasasid ja lapsi, oma geenide edasikandjaid, järeltulevaid põlvi.
Juba mineviku hämarusest on eesti sõdur toonud selle kohuse täitmisel tunnustust endale ja oma rahvale. Kui suur on ka olnud vaenlase ülekaal, kui lootusetu ka olukord, on eesti sõdur alati olnud valmis vapralt võitlema ja kui vaja, andma oma elu, et teised saaksid elada vabaduses, võitlesid ja võitsid raudrüütlite vastu Ümera kallastel, nad olid kangelaslikud Madisepäeva lahingus ja nad kaitsesid Lihula linnust. Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma meie muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad, kes olid valmis andma kõik, et eestlased saaksid jälle olla peremehed omal maal. Vähesed nendest 450 mehest, kes Vabadussõja algul astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele, olid sõduriks treenitud, aga nad astusid vastu.
Nad näitasid Krivasoo sillal ja Paju lahingus, nad tõestasid Võnnu ja Pihkva all ning Koiva kaldal, et nad julgesid ja oskasid võidelda ja võita. Paljudele neist sai saatuseks oma kodumaa eest surra, aga nad teadsid ka, et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.
Nende verega pühitseti Eesti pind, nende ohverdus ja kangelaslikkus tõi meie isamaale vabaduse. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu meie vabadussõdalaste tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Oma iseseisva riigi eest, kõige eest mida Eesti ja eestlased on hiljem saavutanud ja ka selle eest, et meil praegu on oma iseseisev riik, oleme tänu võlgu meie vapratele vabadussõdalastele.
Vabariigi loomine
Aga meenutagem nüüd natukene olukorda enne Vabadussõda, mis andis meie rahvale ja vabadussõdalastele võimaluse Eesti Vabariigi loomiseks. Nagu teame, arenes eestlaste haridustase, eriti eestikeelne haridus, nn. ärkamisajal kiiresti. Eestis oli näiteks 1860. aastatel kirjaoskajaid umbes 85%, samal ajal kui Venemaal oli neid ainult 15%.
Kõrghariduse omandajate arv kasvas plahvatuslikult. Ajaks, kui Vene tsaarivalitsus oli kokku kukkumas, olid eestlased juba valmis ennast ise valitsema ja 1917. aastal nad nõudsidki omavalitsust tolleaegselt Venemaa ajutiselt valitsuselt.
Kõige põnevamad ja saavutusrikkamad aastad eesti rahva ajaloos
Järgnev kolm aastat oli pingerikas, põnev, aga ka saavutusterikas aeg meie ajaloos. Ajutine Maanõukogu, paremini tuntud kui Eesti Maapäev, astus kokku Tallinnas 1. juulil 1917. Maapäev valis omakorda Maavalituse. Selle juhatajaks sai Konstantin Päts. Juunis 1917 asutati ka Eesti Sõjaväelaste Ülemnõukogu, mis hakkas tegelema rahvusväeosade organiseerimisega. Detsembriks, enamlaste võimutsemise ajal, olid eesti sõjaväelased juba koondatud diviisi alampolkovnik Johan Laidoneri juhtimisel.
Kui Venemaal toimus Oktoobrirevolutsioon, siis otsustas Ajutine Maanõukogu, Jaan Tõnissoni ettepanekul, kuulutada Maanõukogu ainsaks kõrgeimaks riigivõimukandjaks Eestis. Kuna nad aga juba kartsid laialisaatmist enamlaste poolt, määras Maanõukogu enda asetäitjateks juhatuse ja Vanematekogu. Ühtlasi võeti vastu Ants Piibu ettepanek Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseks ja esimehe Konstantin Pätsi üleskutse Eesti sõjameestele kaitsta oma uut riiki. Enamlased võtsid vene sõdurite jõuga siiski võimu üle. Päts ja Tõnisson olid kahel korral vangistatud. Kõik kodanlikud ajalehed pandi kinni ja enamlased hakkasid organiseerima punakaarti.
Liivimaa rüütelkond, kasutades enamlaste rahvuste enesemääramise dekreeti, deklareeris ka oma poolt Baltimaad Venemaast lahkulöönuks. Selle peale kuulutasid enamlased kõik balti aadlikud lindpriiks, st. igaüks võis neid igal ajal, igal pool tappa. Enamlased hakkasid valitsema poliitilise terrori abil, aga valesti arvestades, et rahvas neid pooldab, kuulutasid nad siiski jaanuaris 1918 välja Eesti Asutava Kogu valimised. Tajudes aga, et nad enamust ei saa, katkestati valimised.
Eesti Maanõukogu Vanematekogu kasutas väikest vaheaega enamlaste võimu nõrgenemise ja Saksa vägede saabumise vahel ja avaldas 19. veebruaril “Manifesti kõigile Eesti rahvastele”. Selle avaldamiseks ja põhimõtete teostamiseks usaldati riiklik võim Päästekomiteele, mille liikmeteks, nagu me teame, olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Manifest avaldati 24. veebruaril ja samas loodi ajutine valitsus Pätsi juhtimisel. Järgmine päev jõudsid aga kohale Saksa väed. Kõik tsaariaegsed omavalitsusorganid taastati, Eesti sõjaväeüksused aeti laiali, eestlaste juhid, k.a. Päts, vangistati. Vilms põgenes Soome, aga ta hukati seal Saksa võimude poolt.
Kõigele vaatamata õnnestus Stockholmi põgenenud eesti välisdelegatsioonil (Tõnisson, Piip, Martna, Pusta jt.) saada 1918 aasta mais liitriikide de facto tunnustus Eesti Vabariigile. Kui novembris puhkes Saksa revolutsioon, siis alustas ajutine valitsus, äsja Saksa vangilaagrist vabanenud Konstantin Pätsi juhtimisel, uuesti oma tegevust. Organiseeriti valitsusaparaat, korraldati majandust, loodi kaitsejõud jm. mida iseseisev riik vajas.
Esimene mobilisatsioon, mis oli vabatahtlik, kuulutati välja 7. novembril, aga juba 28. novembril tungis kommunistliku Venemaa sõjavägi Narvasse ja 1919. aasta alguseks olid punaväed ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast. Eesti vägede vasturünnak algas aga 7. jaanuaril ja see tõi täieliku pöörde Vabadussõja käigus. Vabariigi esimeseks aastapäevaks oli terve maa puhastatud vaenlastest. Meie vabadussõdalaste võit Landeswehri üle Võnnu lahingus aitas sõlmida, liitlaste vahendusel, vaherahu.
Asutav Kogu ja esimene põhiseadus
Eesti vabadussõdalaste edu lahinguväljal andis võimaluse korraldada Maapäeva kehtestatud valimisseaduse alusel Asutava Kogu valimised. Asutav Kogu alustas tegevust 1919. aasta 23. aprillil – jüripäeval “Estonia” kontserdisaalis. Sajakahekümnest delegaadist oli umbes 40% sotsialiste, 50% oli keskerakondadest ja ainult 6,7% parempoolsest maarahvaliidust, mida juhtis Päts. Pätsile oli see suur kaotus.
Asutav Kogu viis läbi maareformi: tükeldas mõisad ja jagas need taludeks endistele maata põllumeestele. See pani meie vabariigile tugeva aluse. Rahvas sai tõeliselt aru, mida tähendas iseseisvus ja kui hea oli olla peremees oma kodumaa põldudel, randadel ja aasadel. Samuti võeti vastu põhiseadus, mis määras Eesti riikliku korra alused.
Kuigi põhiseadus jagas riigivõimu seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtulikuks, tehti kõige tähtsamaks siiski seadusandlik, st. seadusandjad jätsid võimu peamiselt endile. Riigikogu valimised kehtestati Hondti proportsionaalussüsteemi alusel nagu tänapäeva Eestis. See tähendab, et kuigi valija annab hääle teatud kandidaadile, valituks osutuvad kandidaadid siiski parteinimestiku alusel. Teoreetiliselt on võimalik valituks saada ühegi hääleta, kui kandidaat on partei nimekirjas küllalt kõrgel kohal.
Selline valimissüsteem võtab võimu valijatelt ja annab võimu parteidele ja veelgi täpsemalt parteijuhtidele, nendele kes koostavad kandidaatide nimekirjad ja pingeread.
Aastad 1919–1934: valitsusvahetused ja majanduskriis
Parteisid oli juba tekkinud hulgaliselt Asutava Kogu ajal ja hiljem tekkis neid veelgi juurde. Esimene valitsus Otto Strandmani juhtimisel moodustati kolme partei koalitsiooni alusel. See pidas vastu ainult 6½ kuud ja hiljem läks asi veelgi hullemaks. Riigikogu teises koosseisus istusid 14 partei esindajad ja aastani 1934 oli Eestis 20 eri valitsust. See tekitas pikapeale rahva pahameele ja kannatasid muidugi ka riigi huvid. Sellele vaatamata suutis riik ja rahvas hästi areneda. Eesti suutis end ise toita ja põllumehed hakkasid oma saadusi ka eksportima. Samuti loodi piimaühisuste võrk ja arenes kiiresti tööstus.
Rahva haridustase tõusis jõudsalt. Seni kui majandus liikus tõusu suunas, võis võimukandjate ja rahva suhet pidada rahuldavaks. New Yorgi börsi musta teisipäevaga 1929. aastal algas aga üleilmne majanduskriis. Kui see jõudis Eestisse, tekkisid siin esimesed avalikud ja laiaulatuslikud pahameeleavaldused, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis ning üha enam hakati nõudma põhiseaduse muutmist.
See andis ka hoogu vabadussõjalaste-liikumisele.
II.
Vabadussõjalased
Inimesed, kellel on ühine tagapõhi ja ühised mälestused, moodustavad tihti sõpruskonna, kus neil on huvitav viibida. Vabadussõjast osavõtnud moodustasid samuti paljudes kohtades mitmesuguseid vabadussõdalaste organisatsioone. Pikapeale koondusid need vabadussõjalaste liitudeks ja 1929. aastal moodustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (EVKL). Üks põhialgatajaid oli noor advokaat, Vabadusristi kavaler Artur Sirk, kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel. Sõjameestele on aga auastmed tähtsad ja Artur Sirk, kes oli aukraadilt ainult leitnant, ei sobinud seetõttu sõjaveteranide juhiks. Liidu juhatuse esimeheks valiti 1930. aastal Vabadusristi kavaler erukindral Andres Larka.
Aastal 1931 oli liidus kolm tuhat, järgmisel aastal juba 15 tuhat liiget ja 1933. aastal kasvas liikmeskond 52 tuhande meheni. Aastal 1920, kui algas demobilisatsioon, teenis Eesti rahvaväes 74 769 meest. Vabadussõja veteranidest oli seega umbes ⅔ koondunud Vabadussõjalaste Liitu.
Ühiskondlikku tegevust alustas EVKL isamaalise survegrupina, mille sihiks oli tugevdada riigivõimu, eeskätt põhiseaduse reformi abil. Põhikirja järgi oli EVKLi eesmärgiks:
"... organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös."
Alates liidu esimesest kongressist 1930. aastal kõlasid aga ka poliitilised seisukohavõtud, peamiselt erakondliku korruptsiooni ja marksismi vastu. Teisel kongressil 1931. aastal sõnastati nõudmised põhiseaduse muutmiseks, sh. riigikogu koosseisu vähendamine, majoritaarsed isikuvalimised, laialdaste täitevvõimu-volitustega riigipea jm.
Majanduskriisi all ägavas Eestis mõjus noor karismaatiline vabadussõjalaste liider Artur Sirk justkui värskendav tuuleiil. “Vabadussõja-mehed on tulnud kokku seks, et ütelda avalikult oma sõna praeguse majandusliku ja sisepoliitilise olukorra kohta. Meid ei juhi seejuures isiklik ega kihihuvi. Oleme teadlikud, et kanname vastutust oma tegude eest eesti rahva tulevaste põlvede ees,” kuulutas ta juulis 1932 peetud kõnes. Nagu praegu olid tolleaegsed erakonnad kaotanud rahva seas usalduse.
Põhiseaduse eelnõu. Presidendikandidaatide ülesseadmine
Vabadussõjalased töötasid välja uue põhiseaduse eelnõu. Seda olid teinud ka erakonnad. Kui võimulolijate põhiseaduse muutmise kava rahvahääletusele pandi, langetati valimisteks vajaminevate häälte 50% osakaal 30%le. Kuid ka see ei toonud erakondade põhiseaduse kavale rahva poolehoidu. Kui vabadussõjalased oma kavaga rahvahääletusele tulid, tõstis riigikogu vajaliku protsendi taas viiekümneni. Takistusi tehti veelgi, aga 1933. aasta rahvahääletusel sai vabadussõjalaste põhiseadus suure rahva poolehoiu, kogudes 72% kõigist häältest.
Tulemus oli hävitav löök paljudele poliitilistele tegelastele, kellest nii mõnigi sattus paanikasse, kartes et nende ärihuvid võivad kannatada. Järgnevatel kuudel toimunud omavalitsuste valimisel tulid vabadussõjalaste kandidaadid suurelt esikohtadele ja mitmeski linnas ja maakonnas saavutasid nad volikogus enamuse. Tartus asus ametisse uus vabadussõjalaste linnapea. Oli selgumas, et endised erakondlikud ja äritegelased võivad kaotada oma senise positsiooni ja see tekitas neis hirmu. Seetõttu sulgesidki võimud pärast hääletust EVKLi. See aga organiseeriti uuesti kui Eesti Vabadussõjalaste Liit (EVL). Rahva tahte vastu oli võimulolijatel raske seista.
Riigivanema valimised
Riigivanema valimise tähtajaks määrati aprill 1934. Sirk alustas läbirääkimisi kindral Laidoneriga, et see oleks vabadussõjalaste riigivanema-kandidaat. Nad jõudsidki kokkuleppele, siis aga otsustas vabadussõjalaste keskjuhatuse enamus seada riigivanema kandidaadiks hoopis kindral Larka. Laidoner oli selle peale üdini solvunud ja, kuigi ta Pätsi eriti ei sallinud, sai tast seetõttu Pätsi liitlane.
Üks põhjus, miks vabadussõjalaste keskjuhatus Laidoneri kandidatuuri ei pooldanud, olid Laidoneri segased rahaasjad. Ta osales mitmes kahtlases pankrotti läinud äris, mistõttu ta siples alatasa võlgades. Osa nendest oli valitsuse otsusega kustutatud. Vabadussõjalaste kampaania oluliseks osaks saigi Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika, mis tegi Laidonerist veelgi suurema vaenlase oma endistele relvavendadele.
Rahvalt toetusallkirjade kogumise kampaania käigus sai Larka 51%, Laidoner 30% ja Päts 15% antud allkirjadest. Seega sai Larka toetusallkirju rohkem kui ülejäänud vastaskandidaadid kokku. Siis hakati aga levitama kuuldusi, nagu oleks nn. vapsid ähvardanud toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Peamine levitaja näis olevat Päts ise. Seda ei olnud kõige vähematki põhjust uskuda, sest vabadussõjalastele oli igati kasulik aus ja seaduslik võimuletulek. Kõik märgid näitasid, et nad saavad valimistel suure enamuse.
III.
Artur Sirk (25. september 1900 - 2. august 1937)
Pätsi riigipööre ja vaikiv ajastu
Aru saades, et rahva rõhuv enamus soovib võimule Vabadussõjalasi, deklareeris Päts, et “eesti rahvas on haige”. Eesti rahvas olevat “ässitatud, üles kihutatud, hirmule aetud ja ära kihvtitatud”. Tollane riigivanem Konstantin Päts teostas 12. märtsil 1934 riigipöörde. Ta kehtestas kuueks kuuks kaitseseisukorra, mida muide kunagi ei lõpetatud. Sõjakooli ülem, kolonel Jaakson, kellele Päts oli koostöö eest pakkunud kindrali auastet, saatis kohe pärast õhtusööki kõik sõjakooli aspirandid ja ohvitserid tänavatele patrullima ja tänavaid sulgema. Nendele ei öeldud milleks ega antud neile ka muud ülesannet riigipöörde käigus, aga see pidi rahvale ilmselt selgeks tegema, et kaitseseisukord päriselt kehtib. Poliitilisele politseile anti ülesanne vahistada umbes 400 vabadussõjalaste juhtivat tegelast üle maa. Riigipea valimisteks tehtud ettevalmistused tühistati ja kõik vabadussõdalaste organisatsioonid suleti. Paljud vabadussõjalased vallandati töölt. Põhiseadust eirates, mis lubas seda teha ainult sõjaolukorras, määras Päts sõjavägede ülemjuhatajaks Laidoneri.
Asutati riigi propagandaamet ja kehtestati ajakirjanduse tsensuur. Päts saatis riigikogu laiali ja hakkas tegema seadusi dekreediga. Pätsi diktatuuri toetuseks loodi poliitiline organisatsioon nimega Isamaaliit. Eesti Vabariigis algas nn. vaikiv ajastu.
Maailma ajalugu näitab, et riigipöörete läbiviimine nõuab tavaliselt veriseid lahinguid. Tavalised riigipöörded on aga suunatud valitseva võimu vastu. Olukorras kus rõhuv enamus rahvast pooldas vabadussõjalasi, õnnestus Pätsil riigipööret veretult läbi viia, sest tema kui riigivanema käes oli valitsusvõim ja riigipöörde eesmärk ei olnud valitseva võimu kukutamine, vaid endale põhiseaduse vastaselt diktaatorliku võimu tagamine. Enne riigipööret oli Pätsil võimalik mõjutada õigusorganite ametnikke ja valida selliseid, kes olid nõus ta käske täitma.
Vabadussõjalaste põhiseaduse taastamise plaan ja uued arreteerimised
Pärast esialgset vangistust ja kohtuprotsesse vabastati osa vabadussõjalasi. Aastal 1936 hakkasid need tegema plaane seadusliku riigivõimu taastamiseks. Seda otsustati teha Isamaaliidu ja valitsusjuhtide arreteerimisega Isamaaliidu kongressil “Estonia” kontsertsaalis 8. detsembril.
Arreteerimiseks oli ette nähtud organiseerida 150 püstolitega relvastatud “löögimeest”.
Koosolekule, mis peeti enne plaani täideviimist, ei jõudnud Soomest kohale aga Artur Sirk koos püstolitega. Koosolekul osalejad otsustasid seetõttu riigipöördekatsest loobuda. Plaani tegijate hulgas oli ilmselt keegi äraandja, sest enne, kui koosolijad said lahkuda, saabus autode karavan politseinikega, kes kohalolijad vahistasid.
Levisid kuuldused, et Laidoner olevat nõudnud oma endistele relvavendadele välikohut juba vahistamise ööl. Kommunistide mässukatse ajal 1924. aastal andis Laidoner välikohtule käsu maha lasta kolm noort ohvitseri, kes olid kommunistide poolt vangi võetud, kui nad hommikul kasarmusse naasid, kuigi nad ei teadnudki, et kommunistid olid kasarmu üle võtnud. Kaks lastigi maha. Kolmas, riigivanem Akeli adjutant, pääses surmast tänu riigivanema sekkumisele.
Päts nii verejanuline siiski ei olnud, aga 1936. aastal mõisteti vabadussõjalaste juhtidele juba pikemad, kuni 20aastased vanglakaristused.
Defenestratsioon Luxembourgis
Artur Sirgil oli õnnestunud juba 1934 vanglast põgeneda koos vangivalvur Küttimiga, kes Vabadussõjas võitles Sirgi alluvuses. Ta põgenes esiteks Soome, kust ta kavatses 1936. aasta põhiseaduse taastamise plaani läbiviimiseks Eestisse naasta. Kui see ei õnnestunud, läks ta Rootsi ja siis Londonisse, kus teda olevat juba jälitatud ja ta hotellituba läbi otsitud. Sealt läks ta edasi Rotterdami, kus ta vahistati Eesti valitsuse nõudmisel. Hollandi kohus lükkas aga tagasi nõude ta välja saata ja Sirk lasti vabaks. Siis läks ta edasi Luxembourgi, kus ta olevat 1937. aastal sooritanud enesetapu, hüpates välja hotelli teise korruse aknast. Juurdlusprotokoll väidab, et tal olevat olnud rasked kehavigastused, aga hilisem Soome kohtuekspertide tõend ütles, et ta laibal ei olnud ühtegi luumurdu. Hotelliomanik seletas ka hiljem, et enne Sirgi surma olevat ta seal väikeses linnakeses kohanud eestlasi, “mis teda tõsisesse ärevusse ja rahutusse viis”.
On äärmiselt ebatõenäoline, et Sirk, tugev, terve, tahtejõuline ja võitlusvalmis mees, sooritas enesetapu, eriti veel ilma, et ta oleks mingit seletust oma naisele või võitluskaaslastele selle kohta jätnud. Ta leiti meelemärkuseta hotelli toa akna alt ja ta suri, nagu tõendasid arstid, ilma meelemärkusele tulemata. Eesti ajalehtedes väideti aga, et ta olevat tulnud meelemärkusele ja öelnud arstidele, et ta oli elust tüdinud. Kirjanik ja ajakirjanik Jüri Remmelgas, kel oli andmeallikaid ka Eesti poliitilises politseis, avaldas 1959. aastal Rootsis artikli, kus ta väitis, et Sirk mõrvati Eesti valitsusvõimude käsul kolme Eesti poliitilise politsei assistendi poolt, keda ta isegi tundis.
Rahvuskogu
Aastal 1936 korraldas Päts, kehtivat põhiseadust eirates, rahvahääletuse Rahvuskogu kokkutoomiseks, mille ülesanne olnuks muuta põhiseadus. Kummaliselt läbiviidud hääletusel sai Rahvuskogu 75% poolthääli, mida Pätsi poolt kontrollitav ajakirjandus tõlgendas kui suurt poolehoiuavaldust Pätsile. Fakt on aga, et see hääletus ei olnud demokraatlik. Vahepeal oli viidud vanglatesse veel üle 700 inimese ja kogu riigi propaganda- ja administratiivmasin pandi tööle poolthääletamise kasuks. Igasugune poolehoid vastuhääletamisele oli keelatud ja vastu hääletama kutsujaid koguni karistati. Esimest korda tuvastati Eesti valimistel ka laiaulatuslikku võltsimist. Need valimised olid seetõttu mõnevõrra sarnased Nõukogude-aegsete valimistega.
Rahvarinnet tunnevad tänapäeval eestlased laulva revolutsiooni ajast. Aga juba 1936. aastal moodustas valitsus Rahvuskogu liikmeskonna valimiseks “Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde” (RR).
Oma kandidaatide tutvustamiseks ja kiitmiseks ning teiste halvustamiseks oli RRil täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kõikide teiste kandidaatide suhtes jäid kehtima kõik eneseavaldamise kohta varem kehtestatud kitsendused. Valimiseelne olukord muutus nii ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitasid selle kohta Pätsile memorandumi, mis avaldati Helsingis. Suurelt osalt boikoteerisid demokraatiat nõudvad Pätsi vastased valimisi. Nii kujuneski olukord, kus kaheksakümnest valimisringkonnast viiekümnes oli üles seatud ainult Pätsi Isamaaliidu kandidaadid. Valimised toimusidki ainult 30 ringkonnas. Oponeerimata kandidaadid loeti valituks ilma hääletuseta.
Rahvuskogu valmistaski uue põhiseaduse ja see pandi maksma Pätsi dekreediga, ilma rahvahääletuseta. Uus põhiseadus astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Seda võib nimetada Pätsi põhiseaduseks. Tema toimetamisel ja tema poolt kehtestatud valimisreeglite alusel loodi Rahvuskogu, põhiseaduse kava, tema juhtimisel võeti see Rahvuskogus vastu ja tema dekreediga see kehtestati. Võrreldes eelnevaga, vähendas see rahva õigusi, suurendas riigipea võimu ega garanteerinud enam kategooriliselt kodanike põhiõigusi. Nõnda kehtestatud riigikord ei olnud enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne. See oli uus riigikord millele peaminister Eenpalu pani nimeks “juhitav demokraatia”.
IV.
Anneksioon
Vaikiv ajastu lõppes uue, veel autoritaarsema kommunistide terrorirežiimi kehtestamisega 1940. aastal. Eelneva aasta 28. septembril kirjutas Eesti Vabariigi esindaja alla baaside lepingule, mille alusel Stalin paigutas Eestisse 20 tuhat maaväelast ja sellele lisaks lennuväe- ja laevastikuüksusi. Eestis asuvaid vene lennukeid kasutati muide ka Talvesõjas Soome pommitamiseks.
Juunis 1940, marssis sisse juba okupeeriv Punaarmee ja Stalin võttis Eesti oma valdusesse. Koos Punaarmeega tuli Eestisse tolleaegne Stalini parem käsi Ždanov, kes hakkas Eestis looma Nõukogude korda. Tema survel andis Päts 21. juunil 1940 oma uues põhiseaduses ettenähtud eriõigusel välja kaks käskkirja, vabastades ametist Jüri Uluotsa valitsuse ja määrates ametisse Johannes Vares-Barbaruse ja kommunistide valitsuse, kes Moskvas kinkisid Eesti Vabariigi Stalinile.
Oleksoloogia
Ega sellist sõna päriselt ei olegi, aga arvan, et see on sobiv kasutusele võtta, kui räägime sellest, mis oleks võinud olla. Võib muidugi kohe küsida kas sellest on üldse mõtet rääkida. Teame enam-vähem, mis päriselt oli, ka seda mitte 100% täpsusega, aga keegi ei saa ju tõestada, mis oleks võinud olla. Arvan siiski, et sellised arutused päris arulagedad ei ole, sest kui üritame mõelda kõigest, mis oleks võimalik olnud ja analüüsime kunagist olukorda ja minevikusündmusi, siis on ju võimalik minevikust õppida ja tegutseda tulevikus targemini.
Võiksime selliseid oleks-spekulatsioone vaadelda kui mõtteeksperimente. Selliste eksperimentide abil on avastatud mõned kõikide aegade tähtsaimad teaduslikud tõed. Albert Einstein leiutas kogu tänapäeva füüsikale aluse paneva relatiivsusteooria peamiselt mõtteeksperimentidega. Kui ta mõtles välja, et maailmaruumis asuvad tähed painutavad valgusekiiri, siis tõestati seda vaatlustega alles palju aastaid hiljem.
“Oleksoloogia” on kasulik ka tulevikuplaanide tegemiseks, sest ega me ju täpselt ei tea, mis tulevikus juhtub. Saame vaid mõelda, mis võiks olla kõige tõenäolisem ja kuidas oleks sellele kõige sobivam reageerida. Sellise plaanitsemise jaoks on isegi välja arenenud matemaatiliselt range teadusearu, nn. mänguteooria, inglise keeli gaming theory. Peaaegu kõik USA kaitsejõudude tulevikuplaanid, üksuste moodustamine ja relvasüsteemid põhinevad sõjamängudel, mis kasutavad tohutult suuri andmebaase ja palju võimsaid arvuteid. Admiral Burke, kunagine USA mereväe ülem väitis, et kõik mis juhtus II maailmasõja merelahingutes oli mereväe analüütikutel juba varem läbi mängitud, ühe erandiga ― nad ei osanud ette näha jaapanlaste kamikaze-lendurite rünnakuid.
Nii et üritame minevikust õppida ka “oleksoloogia” abil. Võime ju mõelda, mis oleks siis võinud olla, kui vabadussõjalased oleks võimule saanud. Esiteks võib arvata, et kommunismi vastu võidelnud ja lahingus karastatud sõjamehed ei oleks lubanud meie riigikaitsel hävida. Meie lennuväel oli kunagi ju 140 lennukit, mis oli tollal Euroopa riikide hulgas täiesti arvestatav õhujõud. Vabadussõjalased oleks arvatavasti ka üritanud ajaga kaasas käia kiiresti areneva tankitehnoloogiaga ja hoidnud niihästi meie tegevväe kui reservüksused tugevad ja lahinguvalmis, eriti kui hakkas juba selgeks saama, et Stalinilt ega Hitlerilt midagi head oodata ei ole. Samuti võib arvata, et nad oleksid üritanud sõlmida ühiskaitselepinguid Soome, Läti ja Leeduga. Päris kindlasti võib arvata, et nad ei oleks teinud N Liiduga baasidelepingut ega ilma vastupanuta lubanud sisse marssida Punaarmeel. Vaevalt, et kindral Larka oleks andnud käskkirja, et määrata ametisse Stalini käsilase Ždanovi ettekirjutatud, kommunistidest koosnev valitsus, nagu tegi Päts.
Kõik need “oleksid” põhinevad muidugi suurelt osalt tagantjärele-tarkusele ja mitte ainult olukorra analüüsile, vaid ka sellele, mida me oleks soovinud juhtuvat. See ongi “oleksoloogia” nõrk külg. Aga kõikidele nõrkustele ja vajakajäämistele vaatamata arvan siiski, et sellistel mõttekäikudel on mõtet, sest need aitavad meil õppida mineviku vigadest ja seega aidata meid kunagi tulevikus õigeid otsuseid teha.
V. Siis ja nüüd
Kas ajalugu kordub?
Praegune olukord Eestis sarnaneb paljus olukorraga Eestis 1930. aastate algul. Kuigi meie praeguse põhiseaduse §1 ütleb, et rahvas on kõrgeim võim, rahval õieti arvestatavat võimu ei ole. Meie parlamentaarses―proportsionaalses valimissüsteemis võib küll valija anda hääle ühele kandidaadile, aga ainult harvadel juhtudel, siis kui kandidaat saab küllalt palju hääli isikukvoodi täitmiseks, osutub ta valituks. Riigikokku pääsemine oleneb peamiselt järjestusest partei valimisnimekirjas. Seetõttu ongi võim koondunud parteidele ja täpsemalt parteituusadele, kes valimisnimekirju koostavad.
Samuti on võimalik valitsust moodustada ainult koalitsiooni alusel, kuigi valitsused ei vahetu nii tihti, kui 1920.-30. aastatel. Samuti on rahvas võimust võõrandunud. Üldiselt ei salli suurem osa eesti rahvast ühtegi parteid. Riigivõimu paljusid esindajaid ja eriti riigikogulasi peetakse üldiselt ja õigustatult korrumpeerunud sulideks. Valimistel osaleb ainult umbes pool valimisõiguslikest ja suurem osa valijatest annab oma hääle mitte selle partei esindajatele, keda pooldab, vaid nendele, keda peab kõige vähem halvaks kõikidest teistest halbadest.
Milles aga praegune olukord täiesti erineb varasemast, on see, et pärast Vabadussõda oli Eestis ligemale 100 tuhat vabadussõdalast. Kui arvestada, et neil oli keskeltläbi neljaliikmelised pered, siis võib arvata, et leidus umbes 400 tuhat eestlast, kes pooldas vabadussõjalasi.
Praegu ei ole ühtegi vabadussõdalast ja järgi on ainult vähesed nendest 70 tuhandest vabadusvõitlejast, kes kangelaslikult Stalini punaarmee vastu võitles. Paljud nendest 70 tuhandest langesid lahingus ja ellujäänud ning nende pered pidid elama 50 aastat põlu all. Paljudel ei olnud võimalust oma haridusteed jätkata ja töökohti neil eriti valida ei olnud.
Võimul on tänapäeva Eestis suures osas aga need, kes olid okupatsioonivõimude truualamlikud teenrid. Need nn. endised teevad isegi tänapäeval takistusi meie vabadusvõitlejate kokkutulekute väärikaks pühitsemiseks.
Eesti Vabadussõjalaste Liit taastati Eestis 11. aprillil 2009
Uute vabadussõjalaste lipukirjaks on nagu nende varasematel aatekaaslastel sõnad vabadussõjalaste hümnist: “Eestimaa su mehemeel, pole mitte surnud veel!” Taastajad ilmselt loodavad, et kuigi ei ole enam vabadussõdalasi, püsib eestlaste hulgas ikka veel Vabadussõja vaim. Nad ilmselt loodavad, et on võimalik uuesti tekitada massiline rahvaliikumine, et valmistada ja rahva hääletusel vastu võtta uus põhiseadus, mis kehtestaks demokraatliku valimisseaduse ja annaks võimaluse eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks läbi aegade, nagu nõuab praeguse põhiseaduse preambula.
Kas see lootus täitub, seda näitab tulevik.
